Kolm olulist elementi Arengusammude edukaks rakendamiseks

„Kõik algab juhist“ võib kõlada äraleierdatuna, aga on ikkagi väärt kordamist. Selleks, et Arengusamme rakendada, peab juhtkonnal olema selge visioon ja arusaam parimatest õpetamispraktikatest ning teadmine, mis kõige mõjusamalt õpetajate arengut toetab. Kuid ainult sellest ei piisa. Vaja on ka tahet ja läbimõeldud tegutsemist, et oleks ühine arusaam koosõppimise vajadusest, üksteise arengu toetamisest ja õpetaja meisterlikkuse mõjust õpilaste õppimiskogemusele. Vajalik on üks inimene, olgu see siis koolijuht, õppejuht või mõni juhtõpetaja, kes võtaks vastutuse Arengusammude programmi edukat rakendamist järjekindlat jälgida, analüüsida ja arendada. Üksikute entusiastide peale lootma jäädes, neile tuge pakkumata ja õpipartnerlust süsteemi paigutamata, jääb mõju väheseks ja tulemus ajutiseks. Juhil on võim leida aeg ja koht, kus ühiselt parimaid praktikaid mõtestada, luua võimalusi õpipartneritel üksteise tunde vaadelda ja tagasiside vestlusi pidada, tunnustada neid, kes seda pidevalt teevad ja tuletada meelde selle olulisust neile, kes kokkulepitut pole suutnud veel ellu viia, mõõta õpipartnerluse mõju, leida õppimisvõimalusi ebaõnnestumistest ja jagada õnnestumisi ning eduelamusi suurema kogukonnaga. Juhi roll on oluline, et uute inimeste tulekul neid järjele aidata ja kõikide õpipartnerite arengut vajadusel sammhaaval toetada, näiteks ühiselt harjutada, kuidas mõnda sammu juhendada.

Teine oluline element on õpipartnerite koolitamine ja nende toetamine. Kuigi võib tunduda, et mis see siis ära ei ole, teeme kaks koolitust, õpetajad juba niigi oskavad oma rolli tõttu vaadelda ja tagasisidet anda, siis päris nii lihtsalt see ei käi. Kogemus alustavat õpetajat toetavate mentoritega näitas, et ka õpipartneriks on kõige parem õppida väikeste sammude kaupa, neid mõtestades ja harjutades. Alustades usalduse loomisest, vaatlusest ja tunnustuse andmisest kuni küsimuste esitamise, aktiivse kuulamise, harjutuste modelleerimise ja koos planeerimiseni, iga osa protsessist eeldab selle mõjust arusaamist ja meisterlikuks lihvimist. Siin tulevad õpipartneritele kasuks situatsioonide läbimängud, olukordade arutamine, videote vaatlemine, andmete ja küsimuste analüüs ning eelkõige oma praktikale tagasiside saamine. Veel üks oluline ja korratud tõde on, et harjutamine teeb meistriks. Selleks, et õpipartnerina paremaks saada, tuleb pidevalt harjutada. Regulaarselt vaatlusi tehes ja tagasiside kohtumisi läbi viies, kasvavad oskused ja enesekindlus ning tekib rohkem ja rohkem eduelamusi selles rollis. Kui me eeldame õpilastelt ja õpetajatelt, kui ennastjuhtivatelt õppijatelt, refleksiooni, siis on regulaarne reflekteerimine ja oma meisterlikkuse hindamine vajalik ka õpipartnerile. Seda on võimalik teha ühiselt õpipartnerite kooskonnana või kasutades superviisori tuge.

Kolmas vajalik element selles võrrandis on juba eelnevalt mainitud ühine arusaam headest õpetamispraktikatest. Õpiringid on selliseks õppimiseks hea formaat. Tundes teaduspõhiseid praktikaid, saab õpipartner jälgida konkreetseid õpetaja tegevusi klassis ja nende mõju õppimisele. Olles teadlik sellest, mis päriselt toimib, on võimalik valida see järgmine samm, mille kasutamine toetab õpilaste õppimist ja mille harjutamine aitab õpetajal kujundada tõhusaid harjumusi. Kui ideaalis võiks ju arvata, et kõikidel õpetajatel on kõik teadmised kenasti olemas, siis elu näitab, et on praktikaid, mida pole õpitud, mis meelset läinud või mis ajaga muutunud. Lisaks juhtub vahetevahel, et ühest ja samast terminist on erinev arusaam. Seepärast on hea küsida ja uurida, millest me räägime, kui me räägime näiteks tagasisidestamisest, miks see oluline on ja kuidas seda hästi teha.

Teades, kui oluline on õpetaja meisterlikkus, on ju loomulik, et tema arengut tahaks kõige paremini toetada. Õpipartnerluse viimine koolikultuuri on pikemaajalisem protsess mitte kiirelt läbitav programm. Selle õnnestumiseks ning jätkusuutlikuks muutmisel on ülal kirjeldatud kolm elementi võtmetähtsusega.