Keegi ei vaidle vastu, et õpetajate professionaalne areng on koolides äärmiselt oluline. Samas võivad õpetamise keerukust alahindavad hoiakud, näiteks kujutlus, et pärast paari aasta töökogemust on õpetaja juba täielikult pädev, takistada arengut. Lisaks mõjutavad õpetajate töö individuaalne iseloom, suur igapäevane koormus ning piiratud aeg eneserefleksiooniks ja töö analüüsimiseks oluliselt võimalust oma oskusi täiustada.

Õpihimulised ja reflekteerivad õpetajad teavad, et meisterlikkuseni jõutakse ainult pikaajalise ja järjepideva õppimise kaudu. Alati on midagi uut avastada, sügavamalt mõista või paremaks muuta. Meisterlikuks õpetajaks saamine nõuab aega, kuid sellel on otsene mõju õpilaste õpikogemusele. Õpilased saavad tõeliselt kasu vaid siis, kui õpetaja jätkab enesearengut ja täiendab oma oskusi.

Vahel võib tunduda, et moodsas õpikäsituses on “ennastjuhtiv õpilane” justkui müütiline Atlantis, mida taga otsitakse. Ega päris kindel pole, kas ta olemas ongi. Kuidas näeb praktikas välja iseseisva, motiveeritud ja teadliku õppija väljakoolitamine – just sellest rääkisime meisterõpetaja Merike Sepaga. Järveküla Kooli algklasside õpetajana osales ta 2023/24 Arengusammude programmis, kus tema tunde käis aasta jooksul vaatlemas ja tagasisidestamas Terje Äkke.